Roboti ja inimese vahelise empaatia ning armastuse võimalikkus on ilmselt üks ekspluateerium ulmevaldkonna ning futuroloogia küsimus, pilule mille üle on mõtiskletud nii kirjanduses, thumb mängufilmides kui ka teadusartiklites. Käesolev dokfilm vaatleb värske pilguga üht põnevat eksperimenti, diagnosis milles väike armas ca 60 cm pikk robotnukk Alice viiakse seltsiliseks üksinduses igavlevatele Amsterdami vanaprouadele.
Režissöör Sander Burger on filmi teostanud tehniliselt väga põnevast vaatenurgast – filmi materjalist suur osa pärineb Alice’i silma installeeritud kaamerast. Tulemuseks on sõna otseses mõttes ühe peategelase point of view, sest emotsioonid on meie ees vahetult ja süütult. Armsate vanaprouade reaktsioonid pisikese inimrobotiga suheldes on lihtsalt niivõrd ehedad ja mahlakad, et patt pole seda dokki kirjeldada ka kui hooliva huumoriga täidetud filmi.
Kas Alice’ist saab tulevikutrend vananevate ja üksildaste eakate hoolduses, näitab ilmselt aeg, aga kokkuvõttes on selle filmi tulemused pigem positiivsed. Kuna Alice suhtleb, siis hakatakse ka temaga suhtlema. Ja nagu kõikides suhetes, on ka siin oma sisemine dramaturgia, algsest umbusklikust võõrastamisest rõõmsate ühiste hetkede kaudu lahkumiskurbuse ja igatuseni.
Kaarel Kuurmaa
Subtiitrid: eesti
- Režissöör: Sander Burger
- Riik: Netherlands
- Aasta: 2015
- Kestus: 79 min
- Vanusepiirang: S
- Formaat: DCP
- Operaator: Sal Kroonenberg
- Montaaž: Manuel Rombley
- Heli: Taco Drijfhout
- Produktsioon: Janneke Doolaard/KeyDocs
Linastub:
- Kino Artis saal 1: Reede 29.01 - 11:00 / Väärikate kinohommik
- Kino Artis saal 1: Pühapäev 31.01 - 14:00